Talikülv on lihtne, inspireeriv ja jõukohane kõigile. Pole midagi mõnusamat kui talve südames näpud mullaseks teha ja külvata.
Parim aednik on Loodus.
Meie talved on ilmaolude poolest heitlikud. Sügisesed külvid võivad liiga vara
tärgata ja siis oma otsa leida.
Varakevadine aeg on minu, kui hobiaedniku jaoks väga kiire aeg, sest
põhitöö nõuab oma aja ning
päevavalgust on veel loetud tunnid.
Nii olengi talikülvi harrastajaks hakanud. Kogemus kasvab iga aastaga
ja tulemused lähevad paremaks.
Kuidas ma seda teen? Külvinõudeks või -anumateks kasutan 5 või 7L plastpudeleid, mille põhja teen trelliga augud, et liigne vesi saaks ära voolata. Auke olen teinud ka suure naelaga, naaskliga. Plastpudeli lõikan
Kuidas ma seda teen? Külvinõudeks või -anumateks kasutan 5 või 7L plastpudeleid, mille põhja teen trelliga augud, et liigne vesi saaks ära voolata. Auke olen teinud ka suure naelaga, naaskliga. Plastpudeli lõikan
pooleks ja teen nurkadesse sälgud, et pudeli saaks hiljem uuesti kokku panna/lahti võtta, nii nagu
vaja. Külvimulla ostsin valmis juba sügisel. Enne külvi tõin mulla paariks päevaks tuppa sulama ja tahenema.
Pudeli põhja panen mullakihi sellise arvestusega, et kevadel kohe läbi ei kuivaks. Kirjutan sildi mõlemale poolele taime nime ja külvamise kuupäevaga ja paigutan selle pudelisse nii, et mul on kahest küljest näha,
mis külviga tegu. (Eelmisel kevadel pöörasin pudeleid nii ja naa, et näha, kes seal sees on tärganud).
Kui külvid tehtud, sildid pandud, sulgen pudeli ja korgi asemel kasutan kleeplinti, et sademed otse külvi
peale ei tilguks. Siis viin külvid õue ja "unustan" nad kuni aprillini või umbes märtsi lõpuni. Kui on soojem varakevad, siis kiikan aeg-ajalt, mis anumates toimub. Kuigi külvates tundub, et ma mäletan väga täpselt,
keda külvasin, siis paar kuud hiljem on siltidest palju rohkem abi kui arvata võiks.
Talikülvi kõige suurem väljakutse aga jääb hiliskevadesse, kui on vaja pikeerida, pikeerida pikeerida. Kui mul on kiire, siis lükkan seda edasi nii palju kui võimalik.
Kõik külvid kohe ei õnnestu, sellest pole ka midagi, mõned seemned vajavad rohkem aega ja siis on mugav külvianumad kuhugile varju toimetada, et nad suvega läbi ei kuivaks. Kastmiseks panen anumad madalasse veevanni, põhja tehtud aukude kaudu saab muld vajaliku niiskuse kätte.
Pudeli põhja panen mullakihi sellise arvestusega, et kevadel kohe läbi ei kuivaks. Kirjutan sildi mõlemale poolele taime nime ja külvamise kuupäevaga ja paigutan selle pudelisse nii, et mul on kahest küljest näha,
mis külviga tegu. (Eelmisel kevadel pöörasin pudeleid nii ja naa, et näha, kes seal sees on tärganud).
Kui külvid tehtud, sildid pandud, sulgen pudeli ja korgi asemel kasutan kleeplinti, et sademed otse külvi
peale ei tilguks. Siis viin külvid õue ja "unustan" nad kuni aprillini või umbes märtsi lõpuni. Kui on soojem varakevad, siis kiikan aeg-ajalt, mis anumates toimub. Kuigi külvates tundub, et ma mäletan väga täpselt,
keda külvasin, siis paar kuud hiljem on siltidest palju rohkem abi kui arvata võiks.
Talikülvi kõige suurem väljakutse aga jääb hiliskevadesse, kui on vaja pikeerida, pikeerida pikeerida. Kui mul on kiire, siis lükkan seda edasi nii palju kui võimalik.
Kõik külvid kohe ei õnnestu, sellest pole ka midagi, mõned seemned vajavad rohkem aega ja siis on mugav külvianumad kuhugile varju toimetada, et nad suvega läbi ei kuivaks. Kastmiseks panen anumad madalasse veevanni, põhja tehtud aukude kaudu saab muld vajaliku niiskuse kätte.
Talikülvist tärganud taimed on väiksemad, aga vintskemad ja vastupidavamad kui toas ette kasvatatud taimed, sest nad on saanud tubli karastuse.
Hüva külvamist!
Kommentaarid