Esimesel aastal oli põua suvi, aia kolimiseks kõige ebasobivam aeg, aga vett meil jagus. Kogusin heinamaa serva oksahunniku, et vihmase ilmaga lõket teha, hunnik kasvas heina sisse ...  Lodumetsa turbaaugud kuivasid ära ja mina arvasin, et nii jääbki...  Järgmine kevad oli varane, aga minu jaoks hiline, sest selgus, et mai jõuab meile umbes juuni alguseks, olgu, natuke varem muidugi.  Täna oskan ma juba öelda, kus aias soojem, kus külmem koht. Kuhu pääsevad tuuled ja kus sulab lumi ja kus näpistab esimene sügiskülm. Kus pesitseb punarind ja millal võib sabatihaseid kohata ning et põõsapeenras pole mõtet tulpe kasvatada, sest hiired jõhverdavad sibulad ära või tassivad laiali. (Rebane ja kodukakk võiksid rohkem hiirtele pühenduda.) Olen saanud osa oma kujutletud plaanist teoks teha ja aia põhialad on paigas.
Kolmandal kevadel läksid kuud vahetusse - aprillis ja mais olid ööd külmemad kui veebruaris ja märtsis. Neljas kevad ... on huvitav - maikuus lörts, vihm, soe nädal, vihm, vihm, vihm - veepumba lasipuu on igatahes uppunud  ja konnad saavad juba enne tiiki sukelduda... Mai on kangesti aprilli nägu läinud, aga kurtmiseks pole põhjust, küll suvi järgi võtab, aeglane kevad on mõnus. 

Mis mulle aga kõige rohkem rõõmu teeb - mu haldjatiibade (epimeediumite) seemikud on hakanud ribu-rada õitsema, sordiaretus on väga põnev.  

   Kuidas meil esimesed aastad siin möödusid, saab lugeda minu vanast Kiskjasiili aiablogist. https://kiskjasiil.blogspot.com