Igal aastal tabab mind jaanuaris kevadjudin, suure kevade eelaimus, et kohe-kohe kõnnin oma aias ja see tunne ja rõõm, et talv on möödas.
See tunne, mis on segu elevusest ja rahulolust, et nüüdsest liigub kõik suurema valguse poole. Kujutluspilt hommikust, kui astud aeda ja mõtled, mida ma täna teen ja lased sisetundel öelda, mis edeneb ja kes vajab täna minu tähelepanu. Kui rohimine pole töö, vaid hoopis ülevaatus
kuidas taimedel läheb. Keskendumise mõnu, mis taastab su jõu ja toidab hinge.
Nagu igal aastal nii ka seekord järgneb kevadjudinale ikka sama talv, lumega või lumeta, maa magab, kitsed kõnnivad aias ja kipuvad mustikaid pügama. Rebane ja mink märgistavad teineteise võidu allika kaant ja orav käib linnumajast seemneid näppamas.
Viimane aeg teha talikülvi, et kevadel oleks uusi põnevaid tärkajaid. Külvamine on lihtne, kes
seda ei teaks.
Kommentaarid