juunivihm ja haldjatiivad

Täna hommikul, kui ma aias tiiru tegin, tabasin end mõttelt, et mul on epimeediumitega sarnased eelistused :) Rannikul üleskasvanul on raske sisemaa lauspäikesega kohaneda. Nii nagu haldjatiivad minu aias naudivad hoovihma, poolvarju ja mõnusat kobedat pinnast, nii naudin minagi poolvarju ja hooga alla sadavat vett, sest see loob korraks mere hinguse.  Harukordne kuum jaaninädal tekitas mu varjuaias kerge tardumuse. 
Ma olen seda ennegi tähele pannud, et kui õhutemperatuur tõuseb üle +26C ja püsib selle juures päevi,  siis haldjatiivad lihtsalt on isegi siis, kui neid kasta. Uusi lehti eriti ei looda, ainult seemnekupraid paisutatakse.  Kui sul on aias erinevaid liike või hübriide, siis võivad tulemused põnevad olla, selleks on vaja paras annus kannatlikkust, sest õisi näeb heal juhul kolmandal aastal (heitlehised), pigem ikka alates neljandast, igihaljastel läheb kauem.
Pikaajaline õitseja nagu näiteks `Amber Queen` õitses kuumaga kuni viimse õieni,  `Moonlight` hoiab veel rekordit.  Heitlehised säilitasid rohelist joont kuni vihmani. 
Ma olin üsna kindel, et lubatud sadu uhab nõlva uuemalt osalt kergema mullakihi allapoole ja vaadates vee koguseid kärus ja muudes anumates ... olin valmis halvimaks. Kui ma vihmade vahel jalutasin, et martagone pildistada, siis leidsin, et haldjatiivad olid paari-kolme päevaga uued lehed loonud ja need särasid mulle nüüd vastu. Inglisekeelne maailm nimetab seda epimeediumite puhul lehestiku teiseks puhkemiseks (second flush)
Natuke aega veel ja siis algab jagamise ja paljundamise aeg, et nad jõuaksid sügiseks kohaneda.
Eelmine
Kuidas meie aiapood endale nime sai
Järgmine
Sügise samm

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again:
Eesti keeles