Õues on veel jää ja lumi, aga minu kütteta kasvuhoones on potitaimed juba tärkamas. Esimeste hulgas on lehekesed välja ajanud metsasine, (varasema nimega kaheldav džefersoonia),  kolmeaastased seemikud.

Kukerpuuliste sugukonda kuuluv metsasine on meie aedades juba mõnda aega tuntud kui imekaunis kevadlill. Seemnest õitsemiseni kulub 3-4 aastat, rikkaliku õitsemiseni mõned aastad rohkem, sest üldiselt on tegu aeglasekasvulise püsikuga. Kord juba kohanenud, annab ta ka isekülvi, seemnete laiali tassimise eest hoolitsevad sipelgad. Nii võib seemikuid kohata emataimest kaugemal, sestap on varjuaias  mõistlik varakevadise siblimise ja kobestamisega veidi oodata, tulemused võivad olla rõõmupakkuvad.

Metsasine tärkab umbes samal ajal kui esimesed haldjatiivadki oma õienuppe välja ajama hakkavad. Puhkedes on lehed punakad trotsimaks karget kevadilma ja eredat päikest. Õitseb mais sinakate õitega ja on äärmiselt pilkupüüdev. Suveks kasvatab kauni rohelise lehestiku, mis sügisel kuhtub. Metsasinel on olemas ka variegata vorm, Eestis ei ole ma seda veel kohanud. Paar aastat tagasi tellisin kaugelt Jaapanist seemned, kuid kahjuks külv ei õnnestunud.

2021.a. sügisel sai kaheldav džefersoonia (Jeffersonia dubia), uue  nime,  Plagiorhegma dubia,  eesti keeles metsasine,  sest selgus, et oma pärilikkuse poolest ta džeffersoonia perekonda ei sobi. Nüüd on metsasine oma perekonna (Plagiorhegma) ainus liik ja aednikel läheb veidi aega, et uue nime ja kuuluvusega harjuda.